INFO

INFO

AJALUGU

AJALUGU

TÄNAPÄEV

TÄNAPÄEV

MUUSEUM

MUUSEUM

ÜRITUSED

ÜRITUSED

AVALEHT

Haapsalu piiskopilinnus pidevas Valge daami ootuses


Augusti täiskuu ajal ilmub Haapsalu ristimiskabeli aknale juba teab-mitme-sajandat korda Eesti kuulsaim kummitus –  salapärane Valge daam. Alates 1979. aastast, mil Haapsalu linn sai 700 aastaseks, mängitakse igal suvel sel ajal Valge daami legendi ainelist vabaõhulavastust. Ka sel aastal 3.-5. augustini on kõik romantikahuvilised oodatud osa saama suurejoonelisest dramaatilisest vabaõhuvaatemängust!

Valge daam või neitsi Maarja?

Sageli küsitakse, kas Valge daami lugu on ikka tõsi. Ei ole kunagi tahtnud inimeste usku ilusasse armastusloosse maha materdada ning seepärast tavaliselt vastan, et ju siis on, kui räägitakse. Võin käsi südamel kinnitada, et mingisuguseid
tehnilisi abivahendeid lummava naisekuju akna peale toomiseks ei kasutata. Kui selget täiskuud taevas ei ole, siis
kummitus lihtsalt ei ilmu aknale. Valge daami nägemine ongi õnne asi!

Kuna Valget daami näha soovijaid on aastaringselt palju ja kahjuks kõigil pole võimalik tulla augustis Haapsallu, siis vastu tulles külastajate ootustele avasime konvendihoones nn Valge daami vangla, kus võib näha kuulsat daami ja tema armastatut (siiski mannekeenidena) vangistatuna enne surmaotsuse langetamist.

Legendidesse eriti skeptiliselt suhtuvatele külastajaile olen ausalt ära rääkinud Valge daami ilmumise tehnilise poole. Kui augustis täiskuu on Aiavärava kohal, siis see paistab ristimiskabeli külgaknast sisse, seina peale. Kuna aken on piklik ja ümara põhiplaaniga kabeli sein kumer, siis kuu vari tekitab kabeli seinale naise silueti, mis omakorda peegeldub keskmisele aknale, kust seda akna all seisvad inimesed imetleda saavad. Siiani pole vastust küsimusele, kas selline imepärane valgusefekt on ehituse käigus 14. sajandil teadlikult sisse planeeritud või ehitati kabel valmis ja ootamatult hakkas seinale ilmuma augusti täiskuuöödel naise kuju. Juhul kui see valgusefekt on teadlikult sisse planeeritud, siis peaks see kujutama hoopis neitsi Maarjat, sest ristimiskabel on pühitsetud just sellele naispühakule. Ise kaldun arvama, et keskaja meistrid plaanisid selle omapärase valgusmängu teadlikult kabelisse. Keskaja kirikute juures pole midagi juhuslikku – ehitisi plaaniti
pikalt ja põhjalikult, ehitusmeistrid olid rahvusvahelise kogemusega, ehitamisel jälgiti kuufaase, veesooni jpm. Ei saa välistada, et kui tõepoolest ilmus keskajal kabeli aknale neitsi Maarja kuju, oli Haapsalu piiskopilinnus samamoodi rahvast
täis nagu praegugi. Sajad palverändurid ilmusid kabeli akna alla, et hardusega oodata neitsi Maarja kujutise ilmumist
aknale.

Suletud meestemaailm

Need palverändurid olid muidugi ainult mehed. Kogu linnus moodustas keskajal omapärase meestemaailma. Kuna Saare-Lääne piiskopkond oli Läänemaast, Saaremaast ja Hiiumaast ning väiksematest saartest moodustatud kirikuriik, siis elati selle residentsis kloostrireeglite järgi.13. – 16. sajandini, mil piiskopiriik eksisteeris, valitses 25 piiskoppi ja nimeliselt on sellest perioodist teada190 toomhärrat ehk kanoonikut. Kõrgemad vaimulikud elasid konvendihoones, õuel olid abihooned (laudad, tallid, sepikojad), kus elasid ja töötasid kümned teenijad jm lihtametimehed.

Naistel oli piiskopilinnusesse sisenemine rangelt keelatud. Keskajast on teada vaid üks juhtum, kus naine on linnusesse
vabalt sisse saanud. Legend räägib selle kohta järgmist: „Aastal 1351 saabus Rootsi kuningas Magnus Smek Erikson Haapsallu. Kuningale olid ette valmistatud uhked ruumid linnuse edelanurgas. Kuid ootamatult ilmnes ettearvamatu
takistus. Kuningaga koos saabus ka kuninganna. Kloostrireeglite järgi ei lubatud naisterahvaid toomhärrade elupaika.
Reeglites oli sõna-sõnalt kirjas: “… ja mitte ühegi naisterahva jalg ei tohi astuda üle kloostri läve.” Nüüd oli häda suur. Ei saa ju kuningapaari lahutada ega kedagi värava taha jätta – see oleks rahvusvaheline skandaal ning võiks väga kurvalt lõppeda. Asusid siis õpetatud toomhärrad reeglite kallal pead murdma. Kuidas neist reeglitest kõrvale hiilida, et hundid oleks söönud ja lambad terved? Ja välja mõtlesid. Kuninganna asetati kandetooli ja kanti üle läve. Seda võib siis nimetada JOKK keskaja moodi.

Huvitav, et kuigi siin linnuses on sajandite jooksul elanud ainult mehed, on kõige tuntumad legendid seotud naistega – Valge daami legend ja eeltsiteeritud Kuningatoa legend.

Tegelikult on kuldsete tähtedega Eesti ajalukku raiunud end mitmed piiskopkonna valitsejad, aga on üks kanoonik, kellele tahaks siinkohal tähelepanu juhtida. Selleks on Saare-Lääne piiskopkonna toomhärra Johan Pulck (või Pulgk, ka Johannes
Vulleck). Ainus teadaolev eesti päritolu kõrgvaimulik katoliiklikul Vana-Liivimaal. Ta sündis 1480/90ndatel aastatel Tartus, õppis Rostocki ülikoolis, sai Läänemaal esialgu notariks ja karjääriredelil edasi liikudes jõudis kapiitli ridadesse. 1527. a sai temast skolastik, mis oli toomkapiitli hierarhias väga kõrgelt koteeritud ametikoht. Tema ülesanne oli Haapsalu toomkooli juhtimine. Viimati esineb Johan Pulcki nimi allikates 1535. aastal. Millal ja kus ta suri, teada ei ole. Umbes samal ajal kui Johan Pulck suri, sündis väidetavalt eesti päritolu Balthasar Russow, kellest sai luterlasest Pühavaimu koguduse õpetaja ja
kuulus Liivimaa kroonik. Tema elu inspireeris Jaan Krossi kirjutama suurepärast ajaloolist romaani „Kolme katku vahel”. Ma väga loodan, et ka Johan Pulkci elu, mis jäi pöördeliste reformatsioonisündmuste aega, ka kunagi ajalooliseks romaaniks vormitakse.

Kivist raamat

Praeguseks on keset Haapsalu linna laiutav kolme hektari suurune linnusekompleks nagu üks suur muuseum. Siin
on palju sellist, mida mujalt ei leia: unikaalne 803 meetri pikkune ringmüür, linnusesisene kaitsesüsteem muldvallide- ja kaitsekraavidega, ainuke ehedal kujul säilinud toomkirik Eestis ja veel palju muud, mille kohta võib öelda ainuke või unikaalne. Linnuses võib päevade kaupa uurida kesk- ja uusajal laotud müüre, avastada salapäraseid raiddetaile, trepikäike, kivisse raiutud meistrimärke jpm. On inimesi, kes aastaid on linnust uurinud ja fotografeerinud, kuid ikka veel pakub see neile uusi üllatusi. Linnuse müürid on kui kivist raamat, mille lugemiseks peab tundma salakirja, milleks on aastatega kogutud teadmised.

Seda kivist raamatut aitab külastajal lugeda konvendihoones asuv muuseum. Üleval on väga põhjalik arhitektuuri tutvustav fotonäitus, eksponeeritakse linnusest leitud unikaalset keskaegset relvaarsenali, raidkividetaile ja muid linnuse põnevaid leide. Abimeheks rännakul saab üksikkülastaja laenutada ka audiogiidi, mis suudab rääkida eesti, inglise, vene, saksa, soome, prantsuse ja hispaania keeles. Ettetellimisel saab ekskursiooni läbi viima kutsuda ka eesti, vene, soome, rootsi, saksa või inglise keelt kõneleva päris giidi.
Viimastel aastatel oleme võtnud suuna tutvustada läbi linnuse ajaloo keskaja teadust ja teadmisi. 2010. aastal avati alkeemialaboratoorium, 2011. aastal hospidal ja toomkooli asutamise 760. aastapäeva puhul kooliruum. On hea tunne, kui külastajate huvi köitmiseks tehtud töö vilja kannab. Näiteks hoolega harjutatakse mesilasvahast tahvlitele kirjutamist ja hämmastavalt palju on neid, kes häbinurka hernestele põlvili viskuvad. Eks seda tehakse nalja pärast, aga oluline on saadud elamus, lisaks muidugi ka uued teadmised ja uudsed kogemused.

Peangi kõige olulisemateks märksõnadeks linnusemuuseumi arendamisel teadmisi ja elamusi. Teadmised aitavad
loetut-nähtut mõista, aga elamus on see, mis jääb meelde, isegi kui teadmised ununevad. Infostendid, illustratsioonid,
eksponeeritavad haruldased esemed, lavastuslikud ruumid, filmiklipid, muusika, kirikukellade helin jm, aga kõigepealt muidugi toomkiriku ja konvendihoone ehedad keskaegsed ruumid ise – kõik see kokku peaks looma elamusliku keskkonna, mis tekitaks uudishimu teada saada, mis siin sajandeid tagasi toimus ja panema tööle inimese kujutlusvõime.
Mulle ei meeldi linnust nimetada turismitooteks nagu see turismiterminoloogia järgi liigitub, sest toode on valmis, lõplik asi. Pigem ma loodan, et Haapsalu piiskopilinnus on ja jääb inspiratsiooniallikaks, kust ammutada meeldejäävaid emotsioone ja uusi teadmisi mineviku kohta.

Valitsemine 21. sajandil

1990. aastal taasavati 1940ndatel lagastatud ja lõhutud toomkirik EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse pühakojana. Aastaringselt toimuvad seal jumalateenistused jm kiriklikud talitused, lisaks klassikakontserdid. Kogu linnusekompleksi
haldab ja arendab aga 2006. aastast Haapsalu linna asutatud sihtasutus. Linnuse õueala, mis on iga päev südaööni avatud, on nn rahvapark, kus suviti toimub palju erinevaid kontserte, festivale jm massiüritusi. Vanema eeslinnuse vallikraavis valmis 2008. aastal lastepark.

Kui sihtasutus loodi, oli muuseumiekspositsioon vaid kahes ruumis. Praeguseks hõlmab muuseum kogu konvendihoone.
Konvendihoone-muuseum koos toomkirikuga on külastajaile suvehooajal avatud iga päev, talvehooajal ettetellimisel.

Suvel korraldatakse linnuses ka palju pidulikke vastuvõtte jm eraüritusi. Kuna linnus on väga eriline koht, siis paljud
noorpaarid tahavad just siin lasta ennast paari panna. Toomkirikus viiakse läbi kiriklikke laulatusi, ilmalikke abieluregistreerimisi aga Peaväravatornis ja viimasel ajal üsna palju ka Kuningasaalis.

Sihtasutus püüab olla avatud, sõbralik ja paindlik koostööpartner kõigile, kel soovi linnust külastada või selles midagi
korraldada, sest nagu eespool öeldud sai – elamused on need, mis jäävad meelde. Olgu need Haapsalu piiskopilinnuses
viibides ikka ja alati positiivsed!

Tere tulemast!

ÜLLA PARAS

SA Haapsalu Piiskopilinnus juhataja

XXI sajandil

> Valge daami ootuses
> Kogudus