INFO

AJALUGU

TÄNAPÄEV

MUUSEUM

ÜRITUSED

AVALEHT

Raidkivid kõnelevad

Algul olid kivid. Neid mõõdeti, saeti, täksiti, raiuti ja nii said neist ehitus- ja raidkivid: ukse- ja aknapäised, ristimiskivid, haua- ja põrandaplaadid, pühitsusristid, sambad, portaalid, kiviplokid seinas ….
Sajandid on möödunud, sajad inimpõlved lahkunud igavikku, aga kivid on jäänud.
Inimeste asemel kõnelevad nüüd vaid kivid Nad vestavad lugusid inimestest, kes siin elasid ja töötasid, väärtustest, mida nad endas kandsid, ruumidest, mis nad endile ehitasid.

Tekstid maalide juures:

AEG
Keskaja Euroopas olid tavaliselt kasutusel päikese-, liiva- või veekellad. Aega mõõdeti ka pirru, küünla või õlihulga põlemise järgi. Mungad orienteerusid ajas loetud pühade raamatute lehekülgede hulga või kahe valvekorra vahel lauldud psalmide järgi.
Ööpäev ei jagunenud ühepikkusteks tundideks, vaid päeva- ja öötundideks. Esimesi loeti päikese tõusust loojanguni, teisi ehast koiduni. Seepärast olid suvel päevatunnid öötundidest pikemad, talvel vastupidi. Iga päeva- ja öötunni jaoks olid erilised tunnipalvused ja palved. Kogu elanikkonna elu reguleeriti kellade helistamisega, ajastades seda kirikliku aja rütmiga. Tehti vahet näiteks ka viljalõikuse kellade, tulekustutamise kellade ja karjalaskmise kellade vahel.
Aja kulg allus seega vaimulikkonna kontrollile. Inimese aeg ei olnud tema individuaalne aeg, ei kuulunud temale, vaid Jumalale. Aeg kulges keskaja ühiskonnas aeglaselt, kiirustamata, pikkamööda: Kui Jumal lõi aja, lõi ta seda küllaldaselt.

KIRIK
Kirik korraldas inimese elu sünnist surmani. Kirik kirjutas ette, mis nimi lapsele panna ja mida inimene süüa võis. Kogu inimelu juhtis Jumal. Jumala asemik maa peal oli paavst ning paavstile järgnesid piiskopid.
Piiskopi korraldustega otsiti Jumalalt ja pühakutelt abi ja lepitust kõikideks elujuhtumiteks. Näiteks 11. juunil 1499 tegi Saare-Lääne piiskop ikalduse tõttu kõigile piiskopkonna preestritele ülesandeks kuni mihklipäevani (29. sept) pidada nädalas ühe missa: esimesel nädalal Püha Kolmainu missa, teisel nädalal neitsi Maarja missa, kolmandal nädalal kõigi pühade inglite missa. Nelja nädala möödudes tuli alustada otsast peale. Piiskopi ülesandel viidi riigis läbi visitatsioone ehk kirikukatsumisi, et kontrollida vaimulike distsipliini ja talurahva usulist haridust.
Saare-Lääne piiskopkonna ligi 300-aastase eksistentsi jooksul valitses 25 piiskoppi.

KOOL
1251. aastal loodi Vana-Pärnus Saare-Lääne toomkapiitel ja selle juurde toomkool. Kui piiskopkonna keskus Haapsallu üle toodi, siis asus siia ka õppeasutus. Kirjalik esmateade toomkoolist Haapsalus on aastast 1334. Kooli juhtis üks toomhärradest, keda nimetati skolastikuks. Esimest korda mainitakse Saare-Lääne skolastikut kirjalikes allikates aastal 1302.
Toomkoolis oli alam- ja kõrgem kursus. Esimene oli 7–12 aasta vanustele (s.t kuni kinnitamissakramendi vastuvõtmise vanuseni). Need, kes soovisid saada vaimulikuks, õppisid edasi nn kanoonilise eani (21 a), mil neid võidi subdiakoniks pühitseda. Alamkursusel võisid niisiis käia ka lapsed, kes ei kavatsenud vaimulikuks õppida. Koolidistsipliin oli vali: sageli karistati vitsa või kartseriga.
Kooliõpetuse eeskujuna püsis keskajal nn seitsme vaba kunsti õppekava, mille alamastmel (trivium) õpetati grammatikat, retoorikat ja dialektikat, kõrgemal astmel (quadrivium) aritmeetikat, muusikat, geomeetriat ja astronoomiat. Pearõhk oli ladina keelel: lugemisel, kirjutamisel ja laulmisel selles keeles. Kooli õpilased moodustasid ühtlasi toomkiriku laulukoori peaosa, esinedes ka mujal, näiteks protsessioonidel ja pidulikel matustel, saates matuserongi leinamajast kirikusse. Muusikaõpetusse kuulus peale laulmise võimalust mööda veel tutvumine muusikariistadega.
Saare-Lääne piiskopid Johannes III Orgas ning tema järglane Johannes IV Kievel üritasid vaimulike paremaks ettevalmistamiseks luua ülikooli tasemele lähenevat nn ladinakooli. Kievel kutsus Rostockist kooliõpetajaks väljapaistava humanisti, latinist Egbert Harlemi. Kool jäi siiski avamata. Otseselt küll laieneva reformatsiooni, kaudselt aga Vana-Liivimaa valitsejate loiduse ja ihnsuse tõttu. Kuna toomkool ei suutnud piisavalt vaimulike ettevalmistamise ülesannet täita, asutas Kievel 1523. aastal stipendiumi, et saata Haapsalu toomkooli õpilasi Euroopa ülikoolidesse oma teadmisi täiendama.

KIRJAD
Koorirõivais Brandenburgi markkrahv Wilhelm olla Haapsalu katedraalis näinud õudset, punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Ei varem ega hiljem olnud keegi sellest naisest midagi kuulnud, järelepärimised osutusid tagajärjetuks. Wilhelm pidanud kuju kuradiks ja ei ole sellepärast olnud nõus sest saadik ühtegi kirikusse sisse astuma. Sellise loo kirjutas 1535. aastal päev enne jõululaupäeva Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem Meineke von Schierstedt Smiltenist Preisi hertsogile Albrechtile, Wilhelmi vennale.Saare-Lääne piiskopkonna arhiivi viis riigi viimane valitseja hertsog Magnus Liivi sõja ajal Saaremaale, osa sellest jõudis Taani, kus seda säilitatakse sealses riigiarhiivis. Üksikuid kirju ja dokumente ja võib leida Euroopa arhiividest, suurem osa piiskopkonna arhiivist on aga hävinud.

JOOGID
Tugevasti soolatud ja maitsestatud toidud, mille valmistamisel oli kõige tähtsam varjata riknenud maitset, nõudsid lisaks raudsele maole ka rohket joomist. Vesi ja piim olid muidugi kõige tavalisemad joogid, aga tarbiti ka palju veini, õlut ja mõdu.
Õlleteoks saadi otra, nisu või kaera ning linnaseid ja humalat oma valdustest. Peeneid viinamarjaveine vedasid Lõuna-Euroopast kohale Hansa kaupmehed.
Jooki saadeti ka hea tahte märgina kingituseks. On teada, et kui Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgas 1494. a Pirita kloostris peatus, saatis Tallinna raad talle kingiks rikkalikus valikus ja suures koguses jooke — 2 pudelit klaretti, 2 pudelit malvasiiri, 2 pudelit romeniid ja 4 tünni õlut.

KATK
Aasiast levima hakanud muhkkatk ehk must surm jõudis Euroopasse 1347. a. Mustus, rotid ja kirbud aitasid epideemial kiiresti levida. Ükski Euroopa riik ei jäänud katkust puutumata. Kristliku maailma rahvast suri umbes kolmandik. Arstid ei osanud katku vastu muud teha kui aadrit lasta, et „halvast verest“ lahti saada, ja soovitasid dieeti pidada. Ei aidanud ka see, et vagad inimesed sel puhul korraldatud protsessioonides või mõnel teisel kombe oma alandlike palvetega alatasa Jumala poole pöördusid.
Keskaja inimene oli karastunud matuseronge nägema ja kellegi surmast teatavate kirikukellade helinat kuulma, ta oli harjunud, et suurest lastekarjast vaid elujõulisemad üles kasvasid. Sellest hoolimata lõi katk, mille vastu miski ei aidanud, sügava jälje kõige kaduvusest hiliskeskaja inimese hinge. Kasvanud surma ligiduse tunne leidis kunstilise väljenduse maalides, mis kujutasid surmatantsu: surm kutsub ringmängu nii noore kui vana, nii vaese kui kuninga.

VASALLID
16. sajandi usupuhastus viis piiskopi ja vasallid vastasleeridesse. Kui piiskop Kievel jäi truuks katoliiklusele, liitus enamik tema Läänemaa vasalle reformatsiooniga.
Viimased sõlmisid 1522. aastal usuliidu siinsete linnade ja teiste maiskondadega, asudes seejärel piiskoppi ründama järjest uute nõudmistega. 1524. aastal oli piiskop sunnitud neile vastu tulema, tehes kogu piiskopkonna valitsemise vasallkonnast sõltuvaks, sest sealtpeale tuli uute piiskoppide valimisel arvestada ka vasallkonna seisukohtadega. Määrati kindlaks, et toomkapiitli uusi liikmeid võetakse edaspidi kohaliku aadli hulgast, samuti anti vabaks evangeelne jumalateenistus ning laiendati mõisate valdusõigusi. Pinged keskvõimu ja vasallide seas aga jätkusid, mis peale Johannes Kieveli surma vallandusid veriseks kodusõjaks.

Tekstid on kirjutanud Ülla Paras

Konvendihoone

> Valge daami vangla
> Hospidal
> Toomkool
> Alkeemilaboratoorium
> Konvendihoone
> Arhitektuurifoto
> Raidkivid kõnelevad