INFO

INFO

AJALUGU

AJALUGU

TÄNAPÄEV

TÄNAPÄEV

MUUSEUM

MUUSEUM

ÜRITUSED

ÜRITUSED

AVALEHT

Haapsalu piiskopilinnus - 300 aastat Saare-Lääne piiskopkonna keskus



1228.
aastal moodustas Riia peapiiskop Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna, määrates piiskopiks Dünamünde tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi. Lõplikud piiskopkonna piirid määras kindlaks paavsti legaat Modena Wilhelm aastal 1234. Piiskopkonna esimene residents asus Lihulas, kuhu Orduga kahasse ehitati kivilinnus. Püüdes vältida tülisid mõjuvõimsa Orduga, viis piiskop 1251. aastal residentsi üle Vana-Pärnusse, mille leedulased kümmekond aastat hiljem maha põletasid. Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati peakirik ja hakati rajama piiskopilinnust. 1279. aastal andis piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. 

Piiskopilinnus kui sõjaline kompleks
 

Haapsalu piiskopilinnus on Eesti keskaja kindlusarhitektuuri tähelepanuväärne mälestusmärk, mille sajanditetagusest hiilgusest on säilinud vaid varemed. 
Linnus hõlmab 3 hektari suuruse territooriumi. Selle rajamine, laiendamine ja ümberehitamine toimus sajandite jooksul mitmes etapis, vastavalt relvastuse arengule. Lõpliku suuruse omandas linnus piiskop Johannes IV Kieveli valitsemisajal (1515-1527), mil valmis tugev tulirelvadele kohandatud sakmelise rinnatisega eellinnuse ringmüür koos võimsate suurtükitornidega. Müüride kõrgus ulatus üle 10 meetri, müüri paksus kõikus erinevatel lõikudel 1,2-1,8 m vahel. Liivi sõda sai tuleprooviks linnuse kaitsevõimele. Sellest ajast pärinevad linnuse sisemised kraavid ja blindaažid, mis ehitati kahurite paigutamiseks ja kaitseks pommitamise eest.
Liivi sõja ajal sai linnus raskelt kannatada, osaliselt purustati Väike linnus ning eellinnuse müürid. 
17. sajandi lõpul kanti Haapsalu linnus Rootsi riigi Eestimaa provintsi kaitseehitiste nimekirjast maha. Põhjasõja käigus, 1710. aastal vene keisririigi valdusesse minnes lammutati linnuse müürid Peeter I käsul madalamaks. Nii sai 7 torniga 803 meetri pikkuse ja 8-12 meetri kõrguse ringmüüriga kindlusest varemetepark. 

Keskaegseid sõjariistu on nii Eestis kui naabermaades säilinud vähe ja seetõttu võib linnusemuuseumis eksponeeritud keskaegset relvakollektsiooni pidada väga unikaalseks. Need relvad ja laskemoon leiti Haapsalu keldri puhastamisel 1989. aastal. Leitud relvastuse hulgas domineerivad linnuse või linna kaitsmiseks sobilikud laskerelvad ja nende moon. Mehaanilisi laskeriistu esindavad ammunooleotsad, tulirelvi aga püssid, suurtükid ja arvukad plii- ja ning malmkuulid. Tulirelvadest on näha vanimad püssitüübid — vars- ja kamberpüss ning arkebuus, samuti vanimad suurtükid — kamber- ja eestlaetavad suurtükid. Külmrelvadest on esindatud üks hellebard ja mõned odaotsad. Väga haruldane on dolomiidist tahutud kahepoolne kuulide valamisvorm. Eksponeeritud relvad pärinevad 15. sajandi teisest poolest kuni 16. sajandi keskpaigani. Arkebuus, hellebard ning ilmselt ka odaotsad olid käibel veel ka 16. sajandi teisel poolel.
 

Toomkirik - keskaegne katedraal

Haapsalu Toom-Niguliste kirik on kahtlemata Haapsalu linna tähtsaim ajaloo- ja arhitektuurimälestis. Toomkirik on 15,5 m kõrgusele ulatuvate kuplitaoliste domikaalvõlvide ja 425m² pindalaga üka suurimaid ühelöövilisi kirikuid Põhja- ja Baltimaades. 
Kirjalikult mainitakse toomkirikut esmakordselt 1279. aastal Haapsalu linna asutamisürikus, kus linna asutaja Saare-Lääne piiskop Hermann I kirjutab: „ /-/ … meie, olles asutanud peakiriku Haapsalus ning varustanud meie kanoonikud vajalike eluhoonetega ning sissetulekutega, määrasime ühe paiga linna rajamiseks, kuhu kõik kokku voolaksid ning sinna taanduksid, kes koos meiega tahaksid valida seal elupaiga, ja kui hädavajadus seda nõuaks, kaitsta kirikut oma võimalustekohase toetusega. /-/” 

1250/1260. aastatel rajatud pühakoda on romaani stiililt gooti stiilile üleminekuaja ehitis. Romaani stiili märgib kirikuruumi poolsammaste päiste taimornament, gooti stiili teravkaarvõlvistik. Kiriku peaukse portaal oli algselt samuti romaani stiilis — ümarkaarte ning kroonitud ehisviiluga, milles paiknes nišš kiriku kaitsepühaku kujuga. Toomkirik oli pühitsetud Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühakule Püha Johannesele. 
Kiriku ehitamisel järgiti tsistertslaste vaimuliku ordu ehitusnõudeid. Sellele viitab torni puudumine, lakooniline interjöör ja portaali kohal asuv roosaken. Kirikus oli katoliiklusele omaselt arvukalt pühakute kujusid koos neile pühendatud altaritega ja maalingutega kaetud seinad. Kiriku põranda alla maeti vaimulikke ja aadlikke. 

14. või 15. sajandil
ehitati ainulaadne ümara põhiplaaniga ristimiskabel, mille aknale ilmub augusti täiskuuöödel Valge Daami kujutis. Legendi järgi olevat see naisterahvas, kes armastusest toomhärra vastu keelust hoolimata  linnusesse tuli ja karistuseks elusalt ristimiskabeli seina müüriti. Ristimiskabeli seinaniššides paiknesid kõrvalaltarid ning selle sein oli samuti kaetud maalingutega. 

Põhjapoolse käärkambri juurest viib kitsas trepp kiriku võlvidele. Võlvidepealne täitis hädaohu korral redupaiga ülesandeid. Kui Ordu piiskopkonna keskuse okupeeris (1297-1302), lasi ordumeister Bruno kiriku võlvidepealsele ehitada laskeavad.

Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal, kus asus  Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium — toomkapiitel.

 
Liivi sõja ajal (1558-1583) läks Eestimaa luterliku Rootsi riigi valdusse. Siis sai Saare-Lääne piiskopkonna katoliiklikust toomkirikust luterlik kogudusekirik ja toomkirikut hakati nimetama lossikirikuks. 1625. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Haapsalu linna, linnuse ja ümbruskonna maad krahv Jacob De la Gardie’le. De la Gardie’del oli kavas Haapsalu linnus renoveerida. Kuigi suurem osa plaanidest jäi teostamata, suudeti kirik siiski korda seada. Kirikusse ehitati ka orel ja valmistati uus altar. Sellest ajajärgust on pärit ristimiskabelis asuv, 1634. aastal arvatavasti Joachim Winteri poolt valmistatud ristimiskivi. 

23. märtsil 1688 puhkes linnuses tulekahju, milles hävis muuhulgas kiriku vaskplekist katus. Kirik suudeti taas korda seada ja jumalateenistusi sai edasi pidada. 1726. aasta tormis hävis kiriku katus uuesti. Riik ei olnud huvitatud sõjalise tähtsuse kaotanud ja elamiseks kõlbmatuks muutunud linnuse kiriku katuse taastamisest, väikeseks jäänud kogudus omal jõul ja kulul seda teha ei suutnud. Kogudus kolis linnakirikusse (Jaani kirik). Linnuse varemeid hakati 19. sajandil kujundama romantiliseks lossipargiks.
 

Kiriku taastamiseni jõuti alles 19. sajandi teisel poolel. 1886 algas kiriku restaureerimine, mis kestis kolm aastat. Taastamistööde käigus sai hoone mõnevõrra uue ilme. Tol ajal juba varemeis olnud romaanistiilis portaal asendati pseudogooti astmikportaaliga, kaeti kinni seinamaalingute säilinud fragmendid, hauaplaadid viidi kirikust välja pm. 15. oktoobril 1889 (v.k.j.) peeti kirikus esimene jumalateenistus ja pühitseti see Püha Nikolausele. Kirik oli jumalateenistusteks avatud ainult suvekuudel, sest ruum polnud köetav. Talviti käidi endiselt koos Jaani kirikus. Suviti toimusid lossikirikus ka kontserdid.
 

Nõukogude okupatsiooni ajal 1940 suleti kirik jumalateenistusteks. Teenistuste pidamist jätkati uuesti II maailmasõjaaegse saksa okupatsiooni ajal. Kevadel 1944 rüüstati kirikut mitmel korral. Segaste aegade tõttu jäi kirik uuesti lagunema ning seisis aastaid tühjana. Mõni aeg kasutati pühakoda viljalaona, vahepeal plaanitseti sinna isegi ujula rajamist.
 1971. aastal alustati kiriku restaureerimist. Hoone taheti muuta kontserdisaaliks.

Demokraatiaajastu saabudes otsustas riik kiriku tagastada kogudusele ja võtta see uuesti kasutusele pühakojana. Kiriku sisekujunduses tehti vajalikud muudatused ja täiendused (paekivist altarilaud, kantsel jne). Kalvi Aluve projekti järgi restaureeritud kirikuruumi, ristimiskabeli ja käärkambrite interjööri kujundas Aala Buldas, tekstiilid valmistas Maasike Maasik. 1990. aasta jõulude ajal peeti esimene jumalateenistus ja kirik taaspühitseti Püha Nikolausele. 1992. aasta emadepäeval pühitseti ristimiskabelis Emaaltar, mälestamaks nõukogudeaegse genotsiidi läbi hukkunud Eesti emasid. Altari tellis arst Heino Noor, kelle ema küüditati Siberisse. Altari madonna ja lapse kuju valmistas skulptor Hille Palm.
Toom-Niguliste kirik on praegu EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse kirik.



Vaata ka:

Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast / Bistum Ösel-Wiek. Artikelsammlung zum Mittelalter in Westestland. Toim. Ü.Paras. Läänemaa Muuseum, Haapsalu, 2004.

Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn, 1993.

Kalvi Aluve. Haapsalu Piiskopillinus – The Haapsalu Episcopal Stronghold – Die Bischofsburg  
 zu Hapsal. Tallinn, 1998.


Läänemaa Muuseumi Toimetised I-X. Läänemaa Muuseum, Haapsalu 1997-2006.

Püha Tool (Vatikanis): http://mv.vatican.va/

Kindlused maailmashttp://www.castles.org/

Dominiiklaste kloostri muuseum: http://www.kloostri.ee/

Pirita klooster: http://www.piritaklooster.ee/

Padise klooster: http://www.padiseklooster.ee/

Muinsuskaitseamet
: http://www.muinas.ee/

Läänemaa Muuseum: http://www.muuseum.haapsalu.ee